Elas kord Nunga pere. Seal peres oli viis tüdrukut ja üks poiss. Karl oli kõige noorem ja ta õed kamandasid teda tihti ning sageli pidi tema tegema kõige raskemaid töid. Varsti saabusid jõulud ja lapsed olid ärevust täis. Karl oli suur unekott, ning jõulu eelsel päeval põõnas ta poole päevani. Tüdrukud õppisid aga usinasti luuletusi ja pajatasid lugusid mida nad lootsid jõuluvanale rääkida. Vanim õde aga lõõritas nii kõvasti, et see laulujoru ajas Karli ülesse. Ta tõusis ja hakkas mõtlema mis tema võiks jõulutaadile esitada. Ta ei saanud veel korralikult mõtlema hakkatagi kui juba tuli ema ja käsikis tal koristama hakata. Kõik koristasid oma tubasid ja kui Karl voodit korda tegi kukkus ta väsimusest pehmesse voodisse ja jäi tuduma. Nüüd olid kätte jõudnud jõulud ja maja lõhnas piparkookide järgi. Kõik olid nii saginat täis ning keegi ei märganud, et Karl ei olnud veel ülesse ärganud ning läksid ilma temata kirikusse. Maja oli tühi kuid Karl seda ei teadnud, ta ärkas oma unest suure kolina pärast. Ta tuigerdas alla ja mõtles, et õed teevad seda lärmi. Ta eksis aga rängalt, sest elutuppa jõudes nägi ta jõutaati kes asetas kingitusi kuuse alla. Poisi silmad läksid punni ja ta tardus paigale. Jõulunvana märkas seda ja ta ütles poisile sõbralikult, et las see jääb nende vaheliseks saladuseks. Karl oli nõus ja nii ei saanudki keegi teada kuidas oli Karl jõuluvana kohanud. Ta õed narrisid teda veel sellepärast ja mõtlesid, et ta luiskab. Karl teadis aga oma südames, et see oli olnud tõsi ningi nüüd oli ta rahul, sest oli näinud midagi imelist, mida keegi teine ei olnud näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar